tuleb ainult soovida...

...ja vahel ka natuke antakse. sain just meili teatega oma senise elu suurimast lotovõidust - 1634 krooni.

selle aasta esimene võit oli kahekohaline (34.-), teine kolmekohaline (155.-), kolmas siis nüüd neljakohaline summa... ootan huviga järgmiseid, eriti muidugi kuuendat või seitsmendat :D

olen juuni algusest saati ostnud pileteid kümnele loosimisele (vahepeal lihtsalt unustan) - kolm esimest korda kahe mänguväljaga, siis aga otsustasin, et kui võit tahab tulla, tuleb ta nagunii, piisab ühestki. kokku olen neile kulutanud 195 krooni. mängin aga rõõmsalt edasi - miinusesse niipea ei lähe :P

ei saaks öelda, et valikut ei ole

vanaisa läks elleniga poodi ja mänguväljakule, karl jäi lõpuks magama (õigemini niheleb voodis, aga häält ei tee, seega ma eeldan, et magab... nägu on teisele poole, vaatama ei viitsi minna). ühesõnaga mul on nüüd lõpuks võimalust midagi teha. tahaks:

magada

lugeda

blogi kirjutada

koristada

blogid lugesin läbi, nüüd parem olen natuke aega usin ja koristan. ehk siis jõuab hiljem ka eilsest kirjutada ja raamatut lugeda. magamine on ju nagunii nõrkadele :P

njah. nüüd hakkas hoopis karl karjuma. emaduse rõõmud...

möödunud nädala juhtumised

nagu näha, on kirjutamise soolikas endiselt umbes. igal õhtul mõtlen, et võiks ja peaks, pool ajast oleks isegi midagi öelda... ja kas ma jõuan kunagi tegudeni? ei :P ikka tuleb enne uni või on lastega liiga palju tegemist või on himu raamatut lugeda suurem. aga nüüd ma võtsin ennast üle pika aja jälle kokku - muidu on nii palju kirjutada, et unustan üldse ära.

nädal tagasi hiilisin hilisõhtul ringi ja pildistasin oma magavat peret:

nädalast endast tegelikult ei mäletagi midagi huvitavat, eks ta tasakesi ja tavapäraselt kulges.

kodu otsimise rindelt nii palju, et eelmises postituses mainitud koht on jälle saadaval, aga me leidsime vahepeal ühe parema ja kallima. peab mõtlema ja kaaluma, üks neist osutub loodetavasti valituks. ma ise kipun ikka selle kallima poole kalduma, see oli igati ideaalne. no näis. ei taha midagi konkreetsemat enne rääkida, kui oleme asjaga õnnelikult ühel pool, et ära ei sõnuks või nii.

nädalavahetusel toimus see-eest küllaga kirjutamisväärset.

laupäeval oli vilistlaste kokkutulek, mis tähendas, et mina olin enamiku päevast kodust ära ja erkin kahe lapse valves. kuna tutteli RPA tetrapakke me kuskilt ei leidnud, pidi vaene erkin iga kord minu juurde sõitma, kui härra söögisoovi avaldas (välja pumbata ega pulbriga mässata ei viitsinud). üldse oli karl terve päeva hirmus närviline olnud, eks emast eemalolek mõjutas... aga nad said siiski väga hästi hakkama. ema auto oli õnneks meie käsutuses ja pärnu on väike linn, seega polnud see sõitmine ka kuigi raske (peamine energia kulus tite riietamisele ja viiendalt korruselt üles-alla käimisele).

hommikulpoolikul käisin "tundides". karl ühines meiega kolmandaks tunniks ning filmiprogrammiks, magas viisakalt mu süles enamiku ajast maha, ainult ühe söögipausi tegi (milleks ta ju sinna ka toodi) ning tekitas muidugi üleüldist vaimustust - ega kolmenädalasi kuigi tihti koolis ei kohta :P

õhtul oli aktus ja rongkäik ja pidu... oo, võrratult lahe oli see kõik. viie aasta eest polnud mul üldse nii äge - esiteks oli maris kuskil välismaal, nii et minu klassist polnud kohal ühtki inimest, kellega ma oleks kooli ajal palju suhelnud, teiseks polnud ka meie klassijuhatajat... seekord olid mõlemad olemas, lisaks ilmutas meie muidu suhteliselt passiivne klass erakordset aktiivsust - täpselt 2/3 olid kohal (vs lennu kokkutulek, kus meie klassi omi olla vist ainult paar tükki olnud... ma ise olin toona üldse londonis). no ja siis veel muidugi terve hunnik neid, kellega sai põhikoolis ühes klassis käidud ning kes gümnaasiumi osas paralleeli läksid... palju tuttavaid nägusid ühesõnaga.

huvitav tähelepanek oli see, et kui poiste puhul oli märgata vananemist, siis tüdrukute puhul ainult stiilsemaks muutumist :D no eks meestega ole see, et lisakilod ja kiilaspäisus tulevad kergemini (seda viimast küll meie poiste hulgas veel õnneks ei täheldanud). tüdrukud olid kõik samasugused kui ennegi, aga oma stiili väljakujunemine oli vahepeal paljudel toimunud - sarnane keska omale, aga kuidagi... omam. läbimõeldum. stiilsem. ilusad olid kõik :)

pidu ise oli võrreldes viie aasta tagusega... hm, no minu üldisest seisukohast küll palju ägedam, aga eelmine kord oli see parem, et igal lennul oli õhtul oma laud, nüüd ei olnud, ööklubi värk, ega poleks saanudki. aga kõigi tuttavatega sai jutud räägitud nii ehk naa, klassijuhatajat (kes oli otse loomulikult maailma parim) oli hiiglama tore üle peaaegu kümne aasta jälle näha, õpside bänd esines ka tuntud headuses... ühesõnaga super.

mul on endiselt unistus oma lapsed kunagi samasse kooli panna... oma koolis oleks ma hea meelega ka õpetaja :D (olen seda elukutsevalikuna korduvalt kaalunud, aga jõudnud järeldusele, et suvalises koolis väga ei viitsiks, seega ei ole päriselt tegudeni jõudnud... ehkki eesti keele õpetamisega näiteks peaksin hakkama saama küll, kui selle nimel töötaksin). eks näis, mis tulevik toob.

pühapäeval käisime kahe silla jooksul. kui te nüüd arvate, et mina jooksin, siis oh ei - pole olemas ebasportlikumat inimest :P jooksis hoopis ellen :D seal oli kuni viieaastastele lastele 350 m distants, erkini õde kutsus meid kaasa - kuna ilm oli ilus, siis mõtlesime, et miks mitte.

ja teate, mulle avanes täiesti uus maailm... ma pole mitte kunagi varem sihukesel massispordiüritusel käinud, isegi mitte selle lähedale sattunud :D võrratu õhkkond, päikseline ilm muidugi aitas palju kaasa. tekkis kohe tahtmine isegi osaleda, järgmine aasta ehk. käimise distants on ju ka :P kui kohe 9 km joosta ei julge, siis võikski esialgu käia ehk.. ja ülejärgmine aasta joosta... vaatame seda asja.

ma mõtlen ju juba aastaid, et peaks ükskõik kuidasmoodi veidi sportilikumat eluviisi harrastama, olgu see siis korra nädalas basseinis sulistamine, jooksmine, kasvõi rohke jalutamine... aga kuna motivatsiooni pole siiani olnud, on asi laiskuse taha kinni jäänud. no sügis on uute alguste aeg, proovime, äkki läheb seekord õnneks.

käi jala aktsioonis olen tahtnud ka juba pikemat aega osaleda - seekord oleks isegi reaalne võimalus, muidu olen selle peale alati siis tulnud, kui üks etapp just lõppenud on. mul on majapidamises kaks sammulugejat - üks pooletoobine, mis ei kõlba kuskile, teise sain õekeselt jõulukingiks ja pole jõudnud siiani patareid sisse osta. loodan, et see on mu kohvris, mitte erkini ema keldris mõnes kastis - otsin üles ja proovin ära. sest tahaks käia küll... ja osalemine kindlasti motiveerib.

aga mõned pildid ka.

start...

...ja finiš.

tahtsime karuga pilti teha, aga ellen oli palju rohkem huvitatud auhinnašokolaadi hävitamisest. korraks meelitasime ta siiski kaamerasse vaatama:

pärast jooksu läksime turule kartuleid ostma ja lahkusime sealt otse loomulikult hunniku planeerimata kraamiga - alõtšad ja ploomid ja oad ja... oeh. aga millal siis veel, kui mitte sügisel, kui kodumaist kraami nii volilt saadaval. tuleb seda lühikest aega ära kasutada.

tilliga saime kaasa kodulooma, keda enne loodusesse laskmist igast küljest pildistasin, ta nägi lihtsalt nii nunnu välja:

kuna turult sai muuhulgas ka sissetegemiseks paar kilo kurke ostetud, käisime veel minu lapsepõlvekodu aeda rüüstamas ning mustsõstralehti korjamas. selles korteris elab praegu mu onu oma naisega, kodus neid küll polnud... aed on nende 20 aastaga tundmatuseni muutunud, aga endiselt ilus :)

koju jõudes jäi ellen meist esikusse maha ning mingi hetk hiljem läksin kahtlase vaikuse peale asja uurima. nojah, minu ketsipaelte kakkumine on alati üks tema meelistegevusi olnud:

tänane öö oli huvitav. ellen käib päevasel ajal juba ammu ilusti potil - isegi välja minnes ja lõunaune ajaks pole enam mähet vaja. öösiti aga muidugi veel on... kuna tal tekkis nädal-paar tagasi arusaamatu tõrge püksmähkmete vastu (mis sai ostetud just sellepärast, et ta ei tahtnud selili püsida, mistõttu tavaliste kasutamine oli piinarikas), oleme viimasel ajal kasutanud öösel paksemaid riidemähkmeid... ja kui ma ei mäletagi, millal viimati öösel mõni õnnetus juhtus (no tubli pool aastat tagasi võis see olla, ehk isegi aasta vms), siis täna olid pealispüksid vist kuidagi halvasti saanud, igatahes oli voodi märg.

ning karl, kelle puhul igasugused lekked samuti võrdlemisi haruldased on, õnnistas meid samamoodi... ma pidin hoolimata unisest olemisest seda plekki nähes kõva häälega irvitama. kui, siis ikka mõlemad korraga, eks.

lõpetuseks avaldan nördimust selle üle, et ehkki mul on õnnestunud viimase kahe nädala jooksul ennast kolm korda üles lüüa ja ilus olla, pole sellest mitte ühtki fotosüüdistust - mul on fotokas alati kaasas olnud, aga kotis välja võtmiseni miskipärast kordagi ei jõudnud. kõigil kolmel üritusel oli muidugi teisi fotograafe küllaga, nii et miski hetk miskid fotod kindlasti tulevad. kuna selliste suurte ürituste puhul aga ei tasu lootma jääda, et keegi just sinust, ühest 50-st või 250-st osalejast, palju pilti teeks, oleks igati loogiline seda ise teha... pole kedagi teist süüdistada, kui iseennast ja oma laiskust. ja loota, et mõni hea pilt ikka sai.

aga seniks kuulmiseni. ehk suudan edaspidi ikka tihemini kirjutama hakata kui kord nädalas...

jälle nullseis

lootus leida oma kodu oli suurem kui kunagi varem... noh, saime just teada, et see koht on ka läinud.

järelikult tuleb kuskilt midagi veel paremat... aga ma olen juba üpris kannatamatu :)

meie juures ei jää ükski külaline tühjade kätega ehk teravaid elamusi igasse päeva

jajaa, pärast seda hiigelpikka pealkirja, mis oli liiga hea, et panemata jätta, alustan hoopis muude teemadega ehk sealt, kus viimati pooleli jäi - reedel sai vist viimati kirjutatud.

laupäeval käisime selle suve kolmandas pulmas - erkini vanaonu kuldpulmas :) inspiratsioon missugune - loodan siiralt, et ka meil õnnestub kunagi selline pidu maha pidada. esialgu katsuks muidugi esimese aastapäevani jõuda, haha.

aga pidu oli äge. alguses oli... no kirikliku variandi puhul ma ütleks vannete uuendamine, neil oli ilmalik. igatahes sealsamas saalis, kus kõik pärnu registreerimised toimuvad, ametnikutädike pidas kõnet ja puha. tal oli küll nii vaikne hääl, et pool juttu läks kõrvust mööda - pidime nimelt samal ajal ellenit veenma, et oleks viisakas vait olla (ta oli küll heas tujus, aga see on ka suhteliselt häälekas) ning aeg-ajalt magava karli turvatooli kõigutama, et ta ikka edasi magaks. viimane paraku ei õnnestunudki, nii veetsin ma teise poole tseremooniast karliga ukse taga, kus ta muidugi enam piuksugi ei teinud, aga ei tahtnud hakata suvalisel ajal sisse tagasi ka minema. ja kuna seeski kuulmisega raskusi oli, siis ukse tagant ei kuulnud üldse miskit. nii et ma pole senini päris kindel, kuidas seda püha üritust nimetada või mis seal täpselt tehti. see selleks, uhke igal juhul.

ja siis oli pidu klaara-manni puhkemajas - see suvi kohe tuleb neid ilusaid kohti hulgim mu mälestustesse. seal oli ka väga-väga mõnus - kõik täpselt samamoodi ära satitud ja nunnu, nii seest kui väljast, puudest-põõsastest tubade sisustuse ja töötajate vormiriietuseni välja. ja toredad töötajad olid muidugi ka.

pidu oli nagu päris pulmapidu kunagi - pulmaema ja mängud ja bänd ja tants ja pulmalipp ja selle varastamine, mille järel lipuvalvuri püksid masti tõmmati ja onu leo seelikuga ringi käima pidi... nalja sai küllaga.

kuna tegu oli päevase üritusega, magas karl õnneks rohkem, kui katsi pulmas, omajagu kantseldamist oli aga ikka. kõige teravam elamus oli minu jaoks muidugi hetk, kui avastasin oma helelillast siidist hiina pluusi rinna pealt märja pleki - esimest korda elus oli mul rinnapadi lekkima hakanud ja otse loomulikult olin unustanud varud kaasa võtta... mis seal ikka, saime hakkama :P

pool päeva oli ilus päikeseline ilm, siis hakkas järsku vihma ladistama. laud ja bänd olid õnneks katuse all, seega ei häirinud see eriti kedagi. õhtupoole läks ainult hirmus külmaks - hea, et olin otsustanud sukad jalga panna, isegi võrksukad soojendasid täitsa hästi.

peo meelelahutuslik osa sisaldas muuhulgas viiekroonist õnneloosi, kus võitudeks olid igasugu jaburad asjad pannilabidast peerukotini. ellenile ja erkini õe kolmeaastasele poisile olid eraldi nimelised "loosid" - freddy sai mänguautode komplekti ja ellen oma esimese barbie-stiilis nuku, nimelt küll steffy. loosi ajal ellen magas, nii et nukku nägi alles hilisõhtul kodus - oi seda õnne siis! pikad blondid juuksed, ellen jooksis kohe esikusse kammi järele. teiseks hitiks osutusid nuku sokid ja saapad, mida sai lõputult ära kiskuda ja tagasi panna.

eile olid erkinil suvepäevad, nii et ta ärkas lõuna ajal, läks kohe ära ja jõudis tagasi alles öösel. meil oli ilma tematagi lõbus :P kõige olulisem osa päevast oli muidugi kristi külaskäik - polnud hirmus ammu näinud, aga mul õnnestus tema paaripäevasele pärnu-tripile pihta saada ning ta tunnikeseks külla meelitada, et ta saaks oma sünnipäevakingi ka IRL üle vaadata.

ellen sai kristi käest järgmise vinge kingituse (küll ühel plikal ikka võib vedada, ah) - sihukese tahvli, kuhu saab joonistada ja selle ära pühkida ning kogu teema on kuidagi magnetite peale üles ehitatud. terve õhtu oli jälle sisustatud.

mina üritasin ühtaegu lastega tegeleda, kooki küpsetada ja seltskondlik olla - abiga sain kuidagimoodi hakkama kah. enamik õhtust veetsin küll karli kussutades, ta oli õhtule tavapäraselt viril, rahul ainult tissi otsas või mu rinnal tududes.

jõudes lõpuks pealkirja juurde, siis ellen tõmbas omale tüki pirni nii õnnetult kurku, et seda välja köhides tekkis refleks, mistõttu pirnitüki püüdmiseks pahaaimamatult käe alla pannud kristil mõlemad pihud täis oksendati. õnneks võttis ta asja huumoriga, vähemalt välja paistis nii :P aga jah, nagu mainitud sai - külalised meie majas tühjade kätega ei jää.

postituse lõpetuseks pean aga jälle rõõmustama pead-jalad koos elamise heade külgede üle. eile näiteks saime meie erkiniga kella üheteistkümneni magada - vanaema-vanaisa kantseldasid lapsi. peamiselt küll ellenit, aga mu meelest kussutas ema vahepeal karli ka, kui too liiga kaua jorises ning meie erkiniga liiga unised ja tüdinud olime.

täna käis ellen kõigepealt vanaisaga poes ja mänguväljakul, nii et mina sain kodus rahulikult duši all käia. ema valvas karli, kes küll kogu aja ilusti magas. ja siis õnnestus mul kõige tipuks kella ühe paiku diivanile tukkuma jääda, nii et vanaema-vanaisa söötsid ellenil kõhu täis ja panid ta magama kah veel. see viimane ei läinud muidugi kuigi libedalt - ellen protesteeris tugevasti. seda kuulsin juba minagi ja tahtsin minna ise asja siluma, aga ema, kes ennast tööleminekuks valmis sättis, arvas, et pole mõtet - küll vanaisa saab hakkama, ellenile ongi natuke distsipliini vaja.

tõepoolest, vanaisa oli vana rahu ise - heatujuline isegi pärast vähemalt pool tundi kestnud jonnihoogu. õnneks oli tänane pigem erand kui reegel - tavaliselt elleni magama minemised nii valulikult ei lähe.

aga jah... mis elul viga, kui niiviisi keset päeva magada lastakse - vanavanemate abi on tõepoolest hindamatu :)

ahjaa, lõpetuseks üks pildike karlist ka  - just sihukese lömmis näoga ta enamik ajast maha magabki. ema sõnul pidavat minu suu olema :D

õndsus

kuna und polnud ja oma aega päeval ka mitte, olin eile öösel neljani üleval - teadsin küll, et hommikul ennast kirun, aga ei suutnud vastu panna. istusin köögis, sõin võileiba ja pulmatorti, lõpetasin minu nepaali ära.

seitsmest helises erkini äratuskell ja karl ärkas üles. õnneks oli erkin nõus teda kantseldama, nii et sain kaheksani tukkuda. sealt edasi olin poole kohaga üleval ja üritasin karli jälle magama saada. pool kümme ärkas ellen ka. õnneks tuli vanaisa appi, sõid koos elleniga hommikust, mina sain karliga edasi mässata ja kui ta lõpuks magama jäi, siis isegi tuba koristada.

ja siis, oh seda õnne, võttis vanaisa elleni kaasa ning nad läksid koos poodi ja mänguväljakule. mina sain oma kohvi ja võileivad ning ülejäänud pulmatordi (suurema osa pistsin küll juba öösel kinni). ja see ongi õndsus - segamatu oma aeg, võrratu söök, arvuti ja hea raamat.

kõht on täis ja meel on hea, väsimusest pole enam jälgegi. karl magab ikka veel. teised on ikka veel väljas. mul on ikka veel oma aeg. õndsus, indeed.

öine vahekokkuvõte

vahepeal on jälle nii palju juhtunud... und mul miskipärast pole, ehkki sügav öö on käes (peale kella üheksat õhtul joodud väike tass kohvi on äkki süüdlane, no me jõudsime alles veerand ühest koju nagunii), üritan siis nüüd kõik tagantjärgi kirja panna.

kõigepealt kolmapäevased sündmused.

käisime perearsti juures - karl kaalus kahenädalaselt 4380 g ehk on veidi üle poole kilo juurde võtnud. näljas see laps just pole :)

siis läksime korraks marisele külla, et talle mõned asjad viia, mida õekesel rootsis vaja on. sai ühtlasi ka aega raisatud, kohvi ja keeksiga mõnuletud ning kassi üle irvitatud.

seejärel sattusin üle mitme aasta humanasse ja tuli meelde, kui väga kaltsukad mind vaimustavad. kahetsusväärselt oli seal uue kauba aeg ja seega võrdlemisi kallid hinnad, mistõttu ma ennast oluliselt tagasi hoidsin ja vaid kolm asja soetasin (body 29, punane seelik 59, must seelik 79). eks lähen tagasi, kui 10 krooni päev on. no hea küll, 25 krooni päev kõlbab ka :P

pärnus pole kaltsukatega mu meelest kuigi head lood, aga ma kavatsen neid nüüd igatahes avastama hakata. kui keegi oskab häid kohti soovitada, andke teada.

lõpuks läksime kaubamajakasse erinevateks üritusteks kinke ja kaarte otsima. sealt välja minnes jäime rõveda paduka alla. vandusin terve tee, kui oma õhukeste riietega parkimisplatsil jooksin, autos sai hüsteeriliselt naerda.

õhtul tegi ellen tsirkust - tiris omale karli mütsi pähe ja toppis luti suhu. väga ebapedagoogiline minust seda lubada, ise samal ajal naerdes ja pilti tehes... enam ei tee, ausõna :P

täna käisime pulmas. sellele eelnes muidugi tavapärane jant. alustagem tüüpilisest naiste hädast ehk mitte midagi pole selga panna. no mul on siin pärnus ju ülimalt piiratud garderoob - üle poole riietest on tartus kastides, pidulikumate riiete koha pealt oli seis eriti kehv. üks must seelik mul oli ja londonist ostetud lilla pluus ka. aga pluus miskipärast ei meeldinud, ema kapist ka ükski asi polnud päris see. päeva päästis erkin, kes oma ülikonda otsides ühe ema riidekapis rippuva koti seest minu hiina kleidi ja pluusi välja kaevas, ma olin nende olemasolu täiesti unustanud. ostsin need kunagi londonist, camdenist, kui ellenit ootasin. pole kumbagi kordagi kandnud, nüüd oli pluus ideaalne. kleit oli kitsas, kõhult pole veel päris kõik rasedususpolster maha läinud (ehkki ega seal eriti midagi enam alles ka pole), pluus oli õnneks veidi laiem + see käis pmst külje pealt täiesti lahti, all lukk, üleval trukid, tissitamine oli seega ka üsna lihtne.

oma kostüümiga jäin niisiis rahule. täna hakkasin aga ellenile kleiti otsima ja otse loomulikult tekkis järgmine ikaldus - üks kleit oli liiga lühike, kaks tükki liiga laiad ja luitunud värvi, ühesõnaga ükski ei meeldinud. lõpuks panin hoopis püksid, ehkki endal süda tilkus verd - nii harva, kui on tõeliselt põhjust kleiti kanda ja siis ka pole. oleks ma veidi varem sellele mõelnud, oleks võinud kaltsukast miskit vahvat osta, aga kõik tuleb ikka viimasele minutile jätta, eks. vähemalt ellenil endal oli pükstega mugavam ;)

päeva esimene pool oli täna ülimalt pingeline. ema läks juba hommikul ära, nii et pidin üksinda lapsi kantseldama ja nende kõrvalt kõik muu vajaliku tehtud saama. ema küll aitas hommikul enne äraminekut ja vanaisa mängis ka hiljem natuke elleniga, nii et natuke abi ikka oli. aga mul endal polnud elleni jaoks üldse aega, oli vaja ju sättida ja pakkida ja... vaene ellen, käis ja tegi ainult pätti, et mingitki tähelepanu saada, mille peale mina muidugi kannatamatult karjuma pistsin. pahasti käitusime mõlemad, aga tema on ju väike ja mina suur, mina peaksin paremini teadma ja targem olema. oeh. raske on see elu kahe lapsega sellistel puhkudel.

tallinnasse jõudsime plaanipäraselt, kiirustama ei pidanud, hiljaks ei jäänud. olin eeldanud, et ellen magab autos terve tee, see oli just tema lõunaune aeg, aga otse loomulikult passis ta peaaegu kogu aja üleval, sellest omakorda pool aega virises. 40 minutit vast sai lõpuks magada.

kuna eeldasin süüdimatult, et peokohta läheme pulmarongis, ei vaevunud ma selle nimegi meelde jätma, rääkimata sellest, et kaardilt vaadata, kus see täpselt asuda võiks. tegelikkus oli veidike teistsugune - tallinna tipptunniliikluses on väga raske ühtset rongi moodustada, meie jäime teistest kohe maha. kokkusaamise koht oli muidugi kokku lepitud, pärast linnapiiri, seal saime teised kätte. aga siis oli meil bensiin peaaegu otsas, nii et sõitsime kärmelt 5 km edasi lähimasse tanklasse - lootuses, et jõuame enne ära tankida, kui rong meist jälle mööda sõidab. saime eduliselt hakkama, pidime teisi veel veidi ootamagi. nii et kõik läks hästi. omal käel oleks peokoha leidmine igatahes meie olematu ettevalmistusega pea võimatu olnud :P

täitsa lõpp, kui lahe koht oli! vaatasin nüüd kutse pealt järele, männiaru puhkemaja nimeks. niiii ilus! sihuke maaelamise tüüpi, palgid ja värgid... kõik hullult ära sätitud, suur õu ja erinevad majutusvõimalused (suure maja teine korrus, omaette väikesed armsad majakesed jne), pimedas pandi maja küljes elektriküünlad põlema, laternad ja päris küünlad ka ja... oo, võrratu. ma arvan, see on üks kõige ilusamaid taolisi kohti, mida ma üldse näinud olen.

toidud olid neil ka väga head. ja see jättis hästi sümpaatse mulje, et töötajad olid vormiriietuses - ettekandjad üleni mustas, kokal valge pluus ja must põll ja... no kohe sihuke hea tunne tekkis :D sõbralikud ja muidu toredad olid nad otse loomulikult ka.

peost endast ma küll väga palju osa võtta ei jõudnud - karl otsustas ka "osa võtta" ehk oli terve aja üleval ning väga rahulolematu. mis tähendas, et mina veetsin palju aega teisel korrusel tissitades ja kussutades, erkin vahetas mind aeg-ajalt välja, kui mul väga kopa ette viskas... gaasirohtu polnud ma ka miskipärast kaasa võtnud, õnneks meie vastas istus üks paarike ühekuuse lapsega, nad laenasid, see vist lõpuks meid päästiski. igatahes üheksa paiku jäi karl lõpuks magama, nii et ilutulestikku ja torti saime rahulikult nautida.

see oli elleni esimene ilutulestik. vaatas hoolega ja meeldis väga, paugud ei häirinud kõige vähematki. kui otsa lõppes, näitas muudkui näpuga taevasse ja vigises, tahtis veel. nüüd teame, et aastavahetusel teda enam tuppa jätma ei pea :P

tort maitses ka imehästi, saime seda veel kaasagi, hommikusöögi kõrvale on mul maius olemas, mmm.

ühesõnaga jah. tagantjärele olukorda analüüsides võiks ju öelda, et rangelt võttes oleks olnud targem minemata jätta, kahe lapsega oli ikka hirmus palju jantimist ja pidu nautida polnud väga aega. aga mul on ikka hirmus hea meel, et käisime, ei oleks tahtnud mitte mingil juhul ilma jääda. ja no eks sai ikka peost rõõmu tunda ka. lihtsalt ei jõua ära oodata seda aega, mil karl on ka juba nii suur, et võiks mõlemad lapsed vanavanemate hooleks jätta, ainult kahekesi pulma minna ja seal ka vabalt alkoholi tarbida. no järgmine suvi pmst juba peaks saama, kui ainult abiellujaid jätkuks.

aga ei, ma olen rahul. hea, et üldse oli võimalus minna :)

lõpetuseks aga hoopis paar pilti juuli lõpu mustlaspulmast, mis fady tegi ja lahkelt vaatamiseks välja panna lubas:

kas pärnus müüakse tummy tubi?

tahaks osta, sest elleni vann on hetkel meie viimases tartu kodus ning ei tea, millal sealt ükskord asjad ära toodud saab, suures vannis läheb hirmus palju vett ja on tüütu, no ja olen palju kiitust kuulnud selle asjanduse kohta.

kõige parem oleks muidugi, kui kasutatult saaks, aga hetkel ei viitsi isegi perekooli müügifoorumit kammima minna... kellelgi pole järsku üle?

lõpuks pean nagunii tallinnast 470-kroonise variandi ostma, sest odavamas kohas on hetkel otsas... päh.

aga no ma siiski loodan, et saan äkki kuskilt väiksema raha eest. kõik nõuanded teretulnud!

hea unega (või kõva kuulmisega :P) laps

ellen oli täna üleväsimusest või krt teab millest eriti jorr. tema magama panemine oli igavene jant, kohe kõva häälega nuttis päris tükk aega. karl aga ei lasknud ennast sellest kuidagimoodi häirida - mis siis, et neil oli vaid paar meetrit vahet. nüüd magavad õnneks mõlemad.

mina olen muidugi ainult kõrvaltvaatleja - erkin mässas ja pani magama, läks pärast seda veel poodi kah. kes on kangelane? :)

mina võin ju plaane teha...

...aga lapsed otsustavad ikka ära, kuidas asjad TEGELIKULT käima peaks :P

ehk siis mäletatavasti mainisin hiljuti lootusrikkalt, et ehk hakkab mul erkini tööle minnes hommikuti veidi oma aega olema. otse loomulikult oli mul täna hommikul selline uni, et kõige meelsamini oleks ma kümneni põõnanud, mitte pool kaheksa tõusnud. karl aga arvas, et see on tõusmiseks suurepärane aeg, no ja ega ellen siis kehvem saanud olla - klõps! olid temagi silmad enne kaheksat lahti.

üldiselt ei saa aga siiski kurta. ellen kadus otsemat teed pidi vanaema-vanaisa tuppa ja mängis seal tükk aega. karl jäi täpselt siis magama, kui mul oli vaja ellenile putru keeta, nii et sain rahus ellenil kõhu täis sööta. siis ärkas karl üles, nii et oli vaja jälle temaga tegeleda, ellen hängis hommikusööki valmistava vanaisaga... ja hiljem jäi karl jälle viisakalt selleks ajaks magama, et mina saaks omale kohvi ja võileivad teha ning nende kõrvale isegi raamatut lugeda.

keskpäeval oli plaan kahe lapsega välja minna, aga karl, kelle ma korraks voodisse "käest ära" panin, jäi jälle nii magusasti tuttu, et ei raatsinud hakata teda riidesse toppima - jätsin koju ema valve alla magama. läksime elleniga kahekesi mänguväljakule ja veetsime seal tõelist kvaliteetaega - ilm oli mõnusalt päikeseline ja tuuline, soe, aga mitte liiga palav... mänguväljak, mis tavaliselt lapsi täis, oli täna täiesti tühi - ellen mängis pool ajast omaette, sain teda rahus jälgida ja oma mõtteid mõlgutada. hea oli elleniga kahekesi olla, seda aega jääb kodus nii väheseks. ja hirmus kahju, et fotokat kaasas polnud, oleks tahtnud mitu korda pilti teha.

koju jõudes ootas soe lõuna ja näljane karl, kes pärast väikest tissi jälle viisakalt magama jäi, nii et ma sain teistega koos süüa... ning pärast sööki läks ellen vanaisa kõrvale tuttu. mina sain rahulikult karli mähkida ja tissitada ning ta jälle tuttu panna, köögi ära koristada ja nüüd on aega isegi blogi kirjutada.

ja erkini tööpäev lõppeb juba poole tunni pärast :)

ühesõnaga jah. suhteliselt sisutu postitus. lihtsalt rõõm, et esimene päev ilma erkinita nii ludinal möödunud on. miks küll ei oleks pidanudki - ühe abilise asemele tuli ju kaks.

loen nüüd raamatut edasi. minu argentina saab kohe-kohe läbi.